Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus
Botaaniliselt
loetakse kõrreliste hulka ainult kõrreliste sugukonda kuuluvaid taimi. Aianduses käsitletakse
kõrreliste all ka mitmeid nendega väga sarnaseid taimi nagu loalised,
lõikheinalised, hundinuialised mis aiakujunduses täidavad kõrrelistega samu
ülesandeid.
Tihti kasvavad kõrrelised kuivas
toitainetevaeses mullas. Enamasti vajavad nad täispäikselist kasvukohta. Pool-
või täisvarjus kaotavad nad oma iseloomuliku
kasvukuju ja lehtede värvuse. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad eriti hästi niiskemas
mullas ja taluvad varju. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste taimede lehestik
vohama ja puhmiku võlu kaob. Kõrrelised võivad väga hästi kasvada ka veekogude
ääres. Sellised on näiteks siidpöörised, hundinuiad, suur parthein.
Kõrrelised on enamasti
mitmeaastased ja üheaastased rohttaimed. Varred on kõrrelistel enamasti silindrilised,
sõlmevahe õõnes, võib olla ka säsikas. Tarnadel tavaliselt kolmekandiline,
õõneta, nõrgalteristunud sõlmevahedega. Kõrrelised hargnevad ainult sõlme
kohast . Eristatakse tihedapuhmikulisi ja hõredapuhmikulisi kõrrelisi.
Kõrreliste hulgas esineb ka võsundilise haabitusega liike, näiteks
liiv-vareskaer, amuuri siidpööris, päideroog. Lehed paiknevad kõrrelistel
vahelduvalt ning koosnevad lehelabast ja tupest. Õied on koondunud
hulgaõielisteks tähkadeks või -pööristeks. Õied on tavaliselt tillukesed ja
tähelepandamatud.
Joonis 1. Hulgaõieline tähk.
Hiina siidpööris Miscanthus sinensis 'Ferner Osten' |
Joonis 2. Hulgaõieline pööris.
Kõrrelisi kasutatakse aias kiviktaimlates, segaääristes, üksinda puhmastes ja veekogude äärtes. Nad on armastatud taimed, sest nad on vähenõudlikud, kergesti hooldatavad, mitmekesises värvigammas ja dekoratiivsed isegi talvel.
Kõrreliste paljundamine
Ilukõrrelisi paljundatakse nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid taimi.
Vegetatiivne paljundamine
Mõningad kõrrelised moodustavad tihedaid puhmikuid, mille eluiga jääb
suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed on näiteks aruhein ja lubikas. Et nende
eluiga pikendada, peaks ette võtma jagamise. Jagamine tuleb ette võtta iga kahe
või kolme aasta järel. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid kõrrelisi võib
jagada nii varakevadel kui ka sügisel. Varakevadine paljundamise aeg valitakse,
sest sügisese jagamise korral ei pruugi taimed hästi juurduda ning võivad talve
jooksul hukkuda. Hiljem õitsvate kõrreliste jagamine tuleks ette võtta mai- või
juunikuus.
Võsundiliste kõrreliste korral on jagamine
lihtne võimalus paljundamiseks.
Jagamiseks kaevatakse taim üles ja käte või labida abil jagatakse osadeks.
Jagatud taimele peab jääma terveid juuri
ning 2-3 võsu või kasvupunga.Vigastatud või kuivanud juured lõigatakse tagasi
terve kohani. Jagatud taimed võib kohe kasvukohale
istutada. Oluline on jälgida, et taim istutataks samale sügavusele, kus ta enne
k asvas. Jagamiseks valitakse pilvisem
päev, et juured ei kuivaks liigselt.
Vegetatiivset paljundamist
kasutatakse eelõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel (näiteks suur
parthein ’Variegata’ ja kamm-soohein ’Aureomarginata’ kuna seemnetega
paljundades liigi tunnused uutel taimedel ei esine.
Generatiivne paljundamine
Kuna mõned kõrrelised on jagamise
suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada.
Sellised on näiteks stepirohud ja kaerand. Paljude stepirohtude külvid tehakse sügisel, kuna
nende seemned vajavad paremaks idanemiseks läbikülmumist. Mõnede tarna liikide (nt.
paruktarn) seemned idanevad kaua ning vajavad valgust.
Seemnetega
paljundatakse peale mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks jänesesaba
ja itaalia kukeleib. Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse kevadel, mais,
juunis avamaale, kasvukohale või ettekasvatamiseks kasvuhoonesse külvikasti või
väiksemsse potti. Ettekasvatatud taimed
istutatakse kasvukohale alles pärast kevadiste öökülmade möödumist, mais või juunis.
Siil-sugapea Cynosurus echinatus |
Joonis 3. Üheaastane kõrreline
Pehme mesihein Holcus mollis |
Joonis 4. Mitmeaastane kõrreline
Puudub kasutatud materjalide loetelu.
ReplyDelete